niuts-niuts

P. lendas Saksamaale tagasi... Nii kurb, aga samas ka hea, sest ta on seal ju väga õnnelik. Seekordki läks see kuu aega kuidagi liiga ruttu, ei saanud isegi korralikult šopata ega kohvikus käia, sest minust on olude sunnil vist saanud töönarkomaan. P-l muidugi oli tegevust küllaga. Aeg läheb oodates kiiresti...

Praha ja Karlovy Vary

Niisiis- "õppereis" Tšehhimaale 27.04-01.04. Talvisest Tallinnast läbi Lätileedu ja suure halli Poola otse kevadisse Prahasse. Pungad ja päike, soojus ja odav õlu, palju rõõmsaid itaalia ja jaapani turiste Kuldsel tänaval Kafka majakest uudistamas, uhked katedraalid ja kneedlikud ujumas guljaši sees... Aga tore oli... Neljapäevase bussisõidu kestel said tõesti aru, kui tähtis on elutähtsate esmaste vajaduste regulaarne rahuldamine, peale T.N-i naljakate loengute harisin ennast ka K-i matemaatikametoodika konspektidega.

kevadine lumetuisk

Täna oleks minu vanaisa saanud 107 aastaseks, mis temasuguse vintske papi puhul poleks ka mingi ime olnud, kuid nüüdseks juba 15 aastat teda siin maamuna peal ei ole. Mäletan, kuidas ta nii paar aastat enne oma surma minu lastele, kes siis olid umbes kolme ja neljane, täpseid instruktioone jagas, mida nad pärast tema surma tegema peavad. Üks asi oli, et sünnipäeval tuleb haua peale lilli viia. No seda me täna ei teinud. Loodame, et vanaisa annab andeks, kui ta vähegi meiekandi ilmastikuoludega kursis on.

Käisime täna P-ga Hobuveskis Murdlainetust vaatamas. Karm elu kalalaeval naljakas võtmes, jube head tüübid ja näitlejatööd. Minu hirm pärast tööpäeva teatris magama jääda osutus asjatuks. Etenduse lõpp saabus liigagi ruttu. Õue tuisu kätte oli kole vastik minna, õnneks tuli issi meile vastu. Pärast poes tuli P-le hea mõte, et ostaks ühe hõõgveintsi, mina muidugi olin õhinaga nõus, enne kui kohale jõudis, et kell oli juba 9. Nüüd joome piparmünditeed. Tänase ilmaga oleks hõõgvein õigem. No mis elu see on...

Tööl on nii kiire, et pole veel jõudnudki asju uutesse sahtlitesse ja kappidesse ümber panna. Aga laud ja kapid on kenad. Selleks peabki vist 6 aastat kõige jubedamat lahtise plaadiga kirjutuslauda taluma, et nüüd tavalisest normaalsest lauast rõõmu tunda.

vastikvastikvastik

Vaheaeg algas sandisti - sõitsin täna hommikul läbi poriloigu, mille sees tegelikult oli salakavalalt sügav auk. Tulemus - purunenud kumm, rehv ja amordipadi. Kokku umbes maeitea mitu tuhat krooni. Olen tige kõige ja kõigi peale, seda muret nüüd ei ole, et mis küll selle suure rahaga peale hakata, mis aprillikuu palgapäeval laekuma peaks.

emakeelenädal

Emakeelenädal on täies hoos. Hoolimata sellest, et tehnika täna hoolega näkku pani, sai ikkagi üks vinge kuldvillak maha peetud. Kordaläinud sündmuseks võib pidada ka ilusa lugemise päeva ja homme ootab ees kohtumine ühe vapustavalt andeka lastekirjaniku Kristiina Kassiga. Kirjutab nagu Lindgren. Naljakas, eluline, lastepärane, samas sügava alltekstiga ja stambivaba. Ka ema võib olla nii vastik, et parem kui ta armukesega soojale maale põgeneb. Ja mõni õpetaja läheb vihast täiesti hulluks, isegi hullusärk pannakse selga.

uus elu

Viimasel ajal on toimunud mitmeid pöördeid - mõned neist ootamatud, ja mõned kauaoodatud. Elu jälle nagu vanasti, selles mõttes, et koju koondunud on kõik need, kes siin algusest peale olnudki. Eile saabus P, kelle üle saab küll ainult siirast rõõmu tunda. Aga juba ta ongi sõbrannadega kohvikus. Ehk kohtab ta seal veidi naerusuisemaid eesti inimesi kui eile poes, kus mornide ja koledate inimeste nägemine lapsukesele kohe ka kultuurišoki tekitas.

H põrutas täna õhtul täiesti üllatuslikult Tartusse, hoolimata homsest koolipäevast ja muudest argistest asjadest. Nii me siis istume siin, kaks vanainimest, tööst kurnatud. Aga väljas on kevad, peaaegu...

naestepäiv

Väike meenutus naistepäevast ...

Tänane päev oli tiine kultuursetest meelelahutustest. Kõigepealt hispaania sürrealisti Miro ebamaised maastikud KUMU-s. Aga rohkem kui Miro`d imetlesin hoopis seda, kuidas on võimalik kunsti kaudu arendada vaatlemist,kuulamist, tähelepanu, eneseväljendust ja tõsta enesehinnangut. Et kui ma ikka ütlen, et see roheline toru seal pildil on minu meelest vorst, siis ilus ja tark kunstipiiga kiidab selle täiesti heaks. Ja lõpuks saime ise ka mirod teha. Kahju, et skulptuure ei olnud!
Infotund oli seekord isegi huvitav - eriti reisimuljed aserite maalt. Kas me paistsime läänest tulnud inimestele 20 aastat tagasi samasugustena? Et muidu toredad ja sõbralikud, aga hirmus lollid ja vaesed...
Järgnes üritus kõhutants. Üritus kui nurjunud katse. Oh häda - kõhutants on peale pekiväristamise ka kohutavalt keerulised sammud ja muud sujuvad ja äkilised liigutused, mis muuseas ka koordinatsiooni nõuavad. Oh jah, no mai tia kohe...
Päevale pani krooni, või õigemini 600 krooni maksva plommi, hambaarst. Võib see olla tõsi, et meie inimesed on sellepärast nii kurjad ja mornid, et neil on katkised hambad? Mina olen ka tige, et see hambaparandus kokku nii jube palju maksma läks.

Väljas on veebruar täna - vihmasajud, tormituuled, pisikesed plusskraadid, õitsvad lumikellukesed, hordide kaupa igasugu viirustesse haigestunud inimesed, pikad tööpäevad...
No lihtsalt ei taha enam paksu mantlit ja talvesaapaid!

vabariigi laul

eestis on hea elada

aga ungaris on parem

ja soomes on parem

ja saksamaal on parem

ja inglismaal on parem

ja rootsis

on veel parem

igal pool on parem

no kyll on hea

eestis on hea

ja mujal veel parem

fs

Peaks vist jälle kirjutama hakkama, tegelikult ma juba olengi selle koha siin täiesti ära unustanud. Aga täna liuväljal tuletas Silvia meelde. Aga kunagi saja aasta pärast oleks ju tore lugeda...