Meil on nii hea meel meie üle,et me ikka oleme nii kokkusobivad, üsna üksmeelsed ja küllaltki samasugused nagu 20 aastat tagasi. K.K. lisas veel ka, et ilusad ja keegi pole veel halliks läinud. Ha-ha-haa... Käskis rohkem ja kõvemini kraaksuda,sest muidu ei kuule meid keegi. Ka J.K austas meid oma kohalolekuga,samuti kaks tänapäevast tudengineiut, kellega vestledes tõdesime kahjurõõmsalt, et hoolimata puudujate märkimisest loengutes ja stagnatsiooniajast oli meie tudengielu ikka tunduvalt lõbusam ja muretum. Kahjuks jäi käimata anatoomikumis,kuna oli koolivaheaja lõpp ja sabad lõpp pikad. Aga lõbutsesime kuninglikult ülikooli ajaloomuuseumis, mille kaunis kontserdisaalis kõlasid meie suurepärases esituses sellised surematud teosed nagu "Heeringas...", "Meie käime tipp-tipp..", "Trummid džungliöös.." jpt. Sealhulgas ka setu rahvamuusika tippteosed ja legendaarsed eüe-lauludki. M-st oli vahva kitarr kaasa võtta. Käisime ära ka peahoones asuvas kartseris, kuhu sattumine omalajal tegi noormehest alles tõelise üliõpilase. Selle nimel visati isegi raekoja aknaid sisse ja tehti muid lollusi. Aga tasus ennast ära - prii söök kolm korda päevas ja luba kutsuda naiskülalisi.
Ka meie õhtusöök vene trahteri bojaarisaalis sujus igati kenasti,kuni lõpuks T. poja meid koju sõidutas ja imestas, et miks me nüüd klubisse ei lähe, kuna seal ju möll alles algab. Ilmselt see ongi kõige suurem erinevus võrreldes ajaga 20 aastat tagasi. Et me ei viitsi ja ei taha enam öö otsa pidu panna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar